Esimene kolmapäevak oli sisuliselt mahutsükli sees - õigemini esimene tehniline MTB sõit metsas. Kakumäe etapp on suhtkoht üks tehnilisemaid muidugi kogu hooaja peale. Jäin oma 720mm laiuse lenksuga kahe koha peal hätta. Esimene oli sisuliselt enne kivi droppi ja teine lihtsalt kahe puu vaheline koht (vististi oli keegi entusjast nii vihane, et pärast sõitu võttis selle puu maha). Ega kiirust, ega jalga, ega head tunnet polnud ühelgi ringil. Lõpuni tulin ja koha sain ka protokollis (tulemused lõpus)

Jõesuu lasketiiru Kolmapäevak (II etapp)

Sel korral oli ikka terve päev mõnusalt vihma sadanud ja maa korralikult pehmeks teinud. Õnneks kohalejõudnuna midagi hullu polnud ja päikegi tuli välja. Rada oli selles suhtes mulle rohkem konti mööda, et ei olnud meeletult juurikaline ja täistehniline. Rohkem pidi head jalga olema, et pehmel pinnasel edasi liikuda. Enesetunne oli tiba parem kui eelmine kolmapäevak aga midagi erilist ka jalas peidus ei olnud.

Esimene oluline maraton kaheksast sel aastal. Kõlakad käisid, et uus Vooremäe rada olevat selle aasta kõige ägedam - mitmekülgsem ja rohkeimate tõusumeetritega.  Ilm ei taha nende esimeste etappidega just eriti positiivset poolt näidata. Kui eelmisel aastal sadas kohale tulle sisuliselt lörtsi, siis nüüd tuli pool teed vihma. Tuul lõõtsutas ja nii läks see väikenegi soe lihastest stardikoridoris lähet oodates sootuks ära.  Nii, et kui liikuma pidi hakkama, siis oli tükk tegemist, et ... ikka liikuma saada. Kusjuures start anti 1 minutiliste viidetega - mina alustasin 3. grupist.

Esimesed kümme-kakskümmend läksid päris okeilt. Kuna tuul oli tugev, siis üritasin ennast alati grupi sees hoida. Mitmel korral oli grupp ikka rebenemas ja soovisin parema tempoga satsi saada. Nii oli päris palju tegemist, et väikeste vahespurtidega järgmistele sabasse saada.

Ei tea, kas üpris agar algus või siis enda keha peal rakendatud keemiakatsed, aga kahjuks hakkas enne Vooremäge mul tagant selg valutama ja sel järel kohe kõht. Tellisin endale sisuliselt võistluspäevaks kohale Maximi geelid ning pulbri näol magneesiumi ja kaaliumi. Pulbri valasin kokku süsivesikurikka spordipulbriga. (Sellest toitumise teemast peaks vist eraldi blogiposti tegema) ... Ju siis ei olnud See katsetamine esimesel maratonil just kõige targem tegu. Vooremäe tõusud läksid eriti vaevaliselt. Lõpu viimased kilomeetrid pidin ma täiesti üksi vastutuult trotsima - õnneks tagumine grupp mind kätte ei saanudki. Finišis siis 233. koht. Detailme värk allpool.

Enesetunne oli tõesti, et 1/3 rajast oli täitsa mõnus sõita aga 2/3 olid suhtkoht piinarikkad. Eks mahutreeningust ei olnud veel ka korralikult ära taastunud. Paremad ajad peaksid alles ees seisma :)
Koondülevaade tulemustest: